Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 22.04.2022. Loe ka sarja esimest artiklit.
Ainetevaheline lõiming ei ole mingi võluvits, mille abil lahenevad kogu kooli, aineõpetaja või õpilaste motiveerimisega seotud probleemid. Samas on lõimingu teadlikul ja eesmärgistatud kasutamisel mitmeid tõestatud eeliseid. Näiteks võib selle abil vähendada õppesisu dubleerimist, pakkuda võimalusi vaadelda sama teemat eri vaatepunktidest, rakendada üldpädevusi, kasutada ühe aine sisu teise aine õppimisel või hoopis tõsta õpimotivatsiooni.
Õpilane kipub käsitlema õppeaineid kui üksteisest lahus olevaid tervikuid. Näiteks kui ajalootunnis tuleb kasutada emakeele või kirjanduse tunnist saadud teadmisi, õpilased seda ei tee, kuigi on need emakeeletunnis omandanud. Oluline on oskus ühe õppeaine tundides saadud teadmisi ja oskusi teise aine tundi üle kanda. Ja veelgi olulisem, et need teadmised ja oskused seostuksid ka väljaspool kooliruumi.
Järgnevalt vaatame, kuidas samm-sammult ainetevahelise lõimingu kaudu seoste tekkimist soodustada.
Leia ainete seosed ja viita neile järjepidevalt
Esimene samm on leida ained, mis kasutavad samu mõisteid, näiteks emakeel ja võõrkeeled, kus grammatika terminid on üks ühele üle kantavad, või näiteks matemaatika keemia-füüsika õppimisel. Põhikooli keemiatundides on tarvis peamiselt protsentarvutust ja arvutusi võrdelise sõltuvuse põhjal, samuti tuleb andmed esitada graafikutel ja diagrammidel, mida matemaatikas õpitakse. Füüsikas läheb tarvis protsentarvutust, muutuja avaldamist, võrrandisüsteeme, vektoreid, tehteid astmetega ja murdudega jne. Seoste loomisel on oluline, et aineõpetajad viitaksid pidevalt üksteise ainetes vajalikele mõistetele ja näitlikustaksid oma ainet teise aine ülesannete abil.
Vii ainete õppesisu ajalisse kooskõlla
Järgmine, juba keerulisem samm on õpetada ühel ajal eri ainetes teemasid, mille ühise õpetamise aeg on lühike või mille õpetamise aeg ainekavades ja õppematerjalides tavapäraselt ei kattu. Selline meetod võimaldab viia ainete seoste loomise õpilase jaoks maksimumini. Selle meetodi kasuks räägib fakt, et kui õpetajad näitavad õppeainete vastastikuseid seoseid elu eri tahkudest, muutub õpilaste teadmine teemast põhjalikumaks ja elulisemaks. Suur boonus on ka see, et kui eri õppeainete õpetajad suhtlevad rohkem, õpivad nad tõenäoliselt üksteise ainekavasid tundma ja muutuvad loomingulisemaks. Lõimitavate ainete õppesisu ei muutu, küll aga võib juhtuda, et õpetajad peavad muutma töökavades käsitletavate teemade algselt planeeritud järjekorda.
Põhikooli ajaloo ja kirjanduse ainekavas esitatavate teemade järjekorda muutes on lihtne leida ajaloos käsitletavatele teemadele loetavast ilukirjandusest tuge. Jüriöö ülestõusu õppimist 7. klassis toetab samas klassis loetav E. Bornhöhe teos „Tasuja“. 8. klassi ajaloos on oluline teema Esimene maailmasõda, millega haakub E. M. Remarque’i „Läänerindel muutuseta“ ja 9. klassi kirjandusest toetab E. Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ Hispaania kodusõja käsitlemist ajaloos.
Liida ained üheks tervikuks
Liites eraldiseisvad õppeained üheks laiaks terviklikuks õppeaineks, on võimalik luua seoseid kahe või enama õppeaine vahel ja sees, haarata kogu ainevaldkonna teadmisi, ühendada õppeaineid.
Näiteks võib tuua emakeele, mille alla on võimalik koondada nii keeleõpetuse kui kirjanduse; loodusteaduste alla füüsika, keemia, vahel ka bioloogia; sotsiaalteaduste alla ajaloo, ühiskonnaõpetuse, majandusgeograafia. Praegu seda Eestis kuigi sageli ei tehta, sest see eeldab, et laiadele tervikainetele on loodud oma õppekava, kuid aineõpetajate puuduse leevendamiseks on see üks võimalikke lahendusi.
Tee projektülesanne
Õpetajad leiavad vähemalt kahe õppeaine vahelise ülesande või probleemi, mille lahendamiseks on õpilastel tarvis teada mõisteid, kasutada aineteadmisi ja oskusi. Õppeainete sisu ei muutu. Iga õppeaine käsitleb vastavat teemat oma vaatenurgast. Järgmisena tuleb aineõpetajatel otsustada, mida peavad õpilased ülesande lõpuks oskama ehk mida tahetakse lõiminguga saavutada. Sellise eesmärgi võib leida näiteks kooliastme üldpädevustest. Järgmiseks jaotavad õpetajad omavahel ära, kes mida oma aine kaudu õpetab ehk mis on soovitavad õpitulemused. Edasi peab iga õpetaja leidma sobivad õppetegevused, mis tagavad soovitud teadmiste ja oskuste saavutamise, ning kavandama, mida ja kuidas hinnata. Kui iga õpetaja on teema käsitlemise läbi mõelnud, on vaja kokku tulla ning kavandatu ühiselt läbi rääkida. Iga lõimingus osalev õpetaja peaks teadma, mida ja kuidas õpetavad ja hindavad töörühma teised liikmed.
Selliselt lõimides ei pea olema kaasatud kõik ained, esialgu võiks proovida paari-kolme õppeainega, kuid hea projektülesande kriteerium võiks olla, et see suudab ühendada paljusid õppeaineid. Seoseid ainete vahel loovad nii eri ainete õpetajad kui ka õpilased. Selline õppimisviis parandab kõige kõrgema taseme mõtlemisoskusi ning annab võimaluse rakendada õpitut elulistes olukordades. Kahtlemata kasvab õpimotivatsioon. Õpetajatelt nõuab selline õpetamismeetod loomingulisust ja valmisolekut loobuda nii käsitletavate teemade järjekorrast kui ka koostatud õppematerjalidest.
Ainetevahelise lõimingu järgmises, kolmandas artiklis jagame mõtteid sellest, kuidas koostada hindelist ülesannet, mis tooks veelgi enam esile eesmärgipärase lõimingu kasulikke aspekte.
