Lõiminguga lahendusi luues

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 22.04.2022

Tänapäeval ei seisne õppimine pelgalt teadmiste omandamises, vaid vajaduses ja oskuses neid kasutada. Eeldatakse, et kooliseinte vahelt välja astuv õpilane suudab õpitud teadmisi ja oskusi seostada nii ühes õppeaines, ainevaldkonnas kui õppeaineid ja ainevaldkondi lõimides. Paraku esitavad nõutavad õpiväljundid, ainetes käsitletavate teemade järjestus ja ka olemasolevate õppematerjalide struktuur õpetajale iga päev väljakutseid. Et luua koolis mõistlik ja kõigile kasulik järjepidev ainetevahelise lõimimise struktuur, tuleb õpetajal närida läbi mitmest teemade, pädevuste ja metoodikate kihist.

Kas see vaev tasub end ära?

Seistes silmitsi õpiku ja töövihikuga, kus käsitletavate teemade järjekorral on oma loogika, tundub õpetajale meelevaldne hakata olemasolevat süsteemi lõhkuma. Aega kogu materjali läbimiseks napib niigi ja õppekavas ette nähtud väljundid tuleb saavutada. Lisaks takistab harjumus ja julguse puudus.

Mõtestatud, süsteemsest ja planeeritud õppeainete lõimimisest saavad kasu nii õpilased kui ka õpetajad. Ainete lõimimise abil on võimalik vähendada viimse piirini paisutatud õppekava mahtu. Koostöiselt teiste aineõpetajatega tööd planeerides väheneb ka õpetajate töökoormus. Iga õpetaja annab teema õnnestumisse oma panuse, vastutasuks on ühe hindelise ülesandega võimalik hinnata mitme aine teadmisi. Kolleegiga koos töötades suureneb iga üksiku õpetaja teadlikkus kogu kooliastme õppe sisust, avardub silmaring. Kooli meeskond on ühtsem ja tugevam.

Õpilastele võimaldab ainete lõimimine pakkuda uut ja põnevat õppesisu ja vähendada nende koduste tööde mahtu. Ja mis kõige olulisem: see võimaldab rakendada eri õppeainetest saadud teadmisi ja oskusi senisest praktilisemal moel ning sunnib looma seoseid.

Kogu kooli ühine eesmärk – koostöö

Lõimingul lõimingu enese pärast ei ole mingit mõtet. Mõtestatult ja eesmärgistatult toimuval ainetevahelisel koostööl on palju kaugemale ulatuvad tulemused kui lihtsalt aeg-ajalt õpilasi õppekäiguga premeerida või klassist väljaspool toimuva projektiga motiveerida. Hästi toimivaks ainete lõiminguks on tarvis kogu kooli ühist otsust ja eesmärki. On selge, et tuleb luua lõimingut toetav tunniplaan, sõlmida kokkuleppeid nii kolleegidega kui ka koolist väljaspool, luua eri õppeainete loogikat toetavad õppematerjalid, olla valmis võimaldama aineõpetajatele aega, et koos õppekavasid läbi töötada, leida teemades ühisosa. Kõik see võib olla vaevaline, kuid viib uute ideede sünnini, muudab meeskonna ühtsemaks ja võimaldab kokkuvõttes vähendada iga meeskonnaliikme töökoormust.

Eesmärgipärane ehk SMART-lõiming

Ilmselt ei kahtle keegi, et ainekeskne õpetusviis on möödanik ning tulevik kuulub üld- ja võtmepädevustele ning ülekantavatele oskustele. Ainete lõiming võimaldab seda kõike ellu rakendada, kuid võib olla tülikas. Kuidas teha nii, et lõimingu kasutegur kaaluks üles sellele kuluva valu ja vaeva? Eesmärkide väljaselgitamine võib olla lahendus. Eesmärke peaks seadma iga aineõpetaja, lähtudes oma ainest. Seejärel saavad lõimivad õpetajad ühised eesmärgid paika panna. Eesmärgistamisel võib appi võtta näiteks vana hea SMART-meetodi.

  • Kõige tähtsam on võimalikult täpselt sõnastada probleem. Kas tunned, et oled õpetajana ülekoormatud? Kas tunned, et õppesisu jääb õpilastele kaugeks ja nende tähelepanu hajub? Või on õpetatav hoopis liiga teoreetiline ja sellel puudub praktiline rakendus?
  • Seejärel tasub mõelda, kuidas eesmärgi tulemust mõõta. Kas selleks võiks olla mõni hindeline töö, pikem projekt või hoopis teist laadi eduelamuse pakkumine.
  • Kellest või millest sõltub edukus? Kellega koostöös lõimingut planeerida, kas selleks on tarvis teha kogu kooli tunniplaanis korrektuure, kas tegemist on hooajalise või ilmastikust tingitud tegevusega, milliseid piiranguid seavad kooli asukoht ja õpilaste vanus?
  • Kas lõimingust piisab? Kas teema, oskuse või pädevuse õpetamiseks on ainete lõiming ainuvõimalik tee?
  • Ajalimiit. Kui palju aega on mõistlik muutuste tegemisele pühendada? Kui palju aega on osalevate ainete õppekavades võimalik teemade, oskuste lõimimisele pühendada? Millal soovid näha esimesi tulemusi?

Kui oled küsimustele vastanud, on tehtud esimene samm, et muuta õppimine põnevamaks, vähendada töökoormust ja lahendada õppimise käigus praktilisi probleeme.

Kuidas ületada õppeainete vahel olevaid piire?

Olen inglise keele õpetaja. Mind on alati vaimustanud mõte, et tänu ainele, mida õpetan, on õpilastel võimalik suhelda välismaailmaga, mõista ja edastada sõnumeid, mis ulatuvad kaugele riigipiiride taha.

Kunagi tundsin, et minu kui võõrkeele õpetaja kohustus on õpetada õpilastele grammatikat, sõnavara ja tähendusi, mis peituvad nii suuliste kui kirjalike tekstide ridade vahel. Samas kõik see, mis minu aine piiridesse ei mahu, jääb mõne teise aineõpetaja teha. Olin siis algaja. 

Nüüd, aastaid hiljem, mõistan ma, et tähendusliku õppimise seisukohalt on piirid, mis ainete vahele kunagi tõmmatud, meelevaldsed ja kohati isegi ohtlikud. Vale aruusaama, et  lugemisoskus on kirjanduse ja keele pärusmaa, mitte matemaatikaga kokku kõlksuv oskus, on põlvkondade viisi sisse juurutatud. Ja selle välja juurimine on raske, kohati isegi võimatu. 

Lõimides erinevaid õppeaineid mõtestatult ja eesmärgipäraselt, lõhume taolist mõtteviisi ja toetame õpilase oskust luua ühendusi kõikide teadmiste ja oskuste vahel, mida nad koolis õpivad.

Kõige suuremaks takistuseks mõistliku, teadliku ja eesmärgistatud ainetevahelise lõimingu läbiviimiseks on loomulikult aja puudus. Õpetajad on ülekoormatud nii tiheda õppekava kui ka väikese palga tõttu, mis sunnib paljusid tegema tööd rohkem kui normkoormus ette näeb. Olulist mõju avaldab kindlasti ka õpetajate järelkasvu puudus. Jõuad sa siis veel süveneda, mida samas klassis mõne teise aine õppekava ette näeb ja kui suur seal sinu ainega ühisosa on.

Teise takistusena võiks välja tuua samuti aja puuduse, kuid hoopis teisest aspektist. Õpetajate töökoormuse hulka on küll kuidagi kaudselt arvestatud tundide planeerimiseks ja õpilaste tööde tagasisidestamiseks kuluv aeg, kuid pole arvestatud vajadusega leida aega koolisisese kolleegide koostöö jaoks. Jah, me kõik käime õppenõukogudel, mõnel koosolekul, kuid kas need pole mitte pigem otsustamise ja hääletamise kui arutelu ja mõtete vahetamise kohad.

Kolmandaks ja võibolla isegi kõige keerulisemaks takistuseks on iga inimese loomusest tulenev küsimus – milleks teha muutusi, kui juba praegu on ka hästi.

Kui esimest kahte probleemi saaks lahendada riiklikul tasandil õppekavade mahu vähendamise, õpeatajate palgatõusu ja normkoormuse sisse arvestatud kolleegide vahelise koostööajaga, mida omakorda toetaks selle idee koolisisene rakendamine ja ainetevahelise lõimingu eraldi eesmärgiks seadmine, siis kolmanda probleemi lahendamiseks oleks tarvis kas või tibusammu haaval igal aineõpetajal oma mõtteviisi muuta. 

Esimeseks sammuks sealjuures oleks mõistmine, et igal õppeainel on piirid, kuid ka tugevused. Järgmise tillukese sammuna peab saama üle mõtlemisest, et koolis on tähtsad ehk eksamiained  ja vähemtähtsad ehk kõik teised ained. Võibolla aitaks neid sümboolseid sammukesi teha teadmine, et maailmas on palju suuri probleeme ja väljakutseid – haigused, looduskeskkonna saastumine, kliimaprobleemid, nälg, vaesus, ebavõrdsus, konfliktid ja sõjad – kuid mitte ühtegi neist ei saa lahendada kasutades vaid ühe õppeaine teadmisi ja valdkonnaspetsiifilisi oskusi. Niisamuti nagu globaalsel tasandil tõeliselt tähendusrikka ja võimsa muutuse esilekutsumiseks on tarvis kaasata erinevate valdkondade eksperte, on ka õppimises suurema ja mõjusama tähenduse loomiseks kasulik ühendada erinevatest õppeainetest pärinevad teadmised ja oskused.

Ja neile, kellele õpilaste säravatest silmadest ei piisa, on boonuseks võimalus kulutada vähem aega ja energiat nendele teemadele, millele teise õppeaine õpetajast kolleeg isegi juba piisavalt aega ja mahtu kulutab. Win-win!