Üks oluline teetähis sai läbitud – meie esimene podcastikogemus!
Signe ja Kariniga möödus aeg lennates, teemasid oli palju. Nende seas:
Kuula: Soundcloud / Spotify / Apple Podcasts
Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 06.05.2022. Loe ka sarja esimest ja teist artiklit.
Olenevalt sellest, kui süvitsi on õpetajad ainete lõiminguga otsustanud tegeleda, on võimalik ühiselt koostada ka hindeline ülesanne. Mida põhjalikum ja eesmärgistatum on lõiming olnud, seda lihtsam on koostada lõplik hindeline ülesanne. Väga efektiivne viis lõimingu üles ehitamiseks on näiteks lähtuda hindelisest lõpuülesandest ehk kasutada tagurpidi planeerimise (backward planning) meetodit.
Selle meetodi rakendamisel on kõige olulisem silmas pidada, milliseid õpitulemusi soovitakse igas lõiminguga seotud aines saavutada ja kuidas võiks näha välja ülesanne, mis hõlmab kõikides ainetes saavutada soovitud õpitulemusi.
Põhimõtteliselt on võimalik valida lõpuülesande hindamiseks kaks teed. Esimene neist eeldab küll aineõpetajate koostööd õppeprotsessis, ainete vahel seoste loomist ja ainevaheliste teemade ning õpipädevuste eesmärgistamist, kuid lõplikku hindelist ülesannet hinnatakse iga aine seisukohast eraldi. Iga lõimitud aine koostab oma ülesanded ning õpilane võib saada igas lõimingus osalenud aines hinde või hinnangu. Tavaliselt on sellised ülesanded traditsioonilised (fakti)teadmiste kontrollid või ühe aine kesksed miniuurimused. Iga aine õpetaja roll ja koormus on suurem, ülesandepüstitus on täpsem, õpilasel on vähem ruumi ise avastada ja lahendusi leida.
Teine võimalus on luua lõpuülesanne, kus kõikides lõimingus osalenud ainetes õpitud oskused ja teadmised moodustavad ühe suure teadmiste kogumi. Selline ülesanne peaks olema loomingulisem ja uurivam ning sundima õpilast kasutama korraga mitmes aines saadud teadmisi. Aineõpetajad annavad kätte vaid probleemi ja suunavad õpilasi seda aineteadmiste ja -oskustega lahendama. Õppeprotsessi käigus on võimalik teadmiste omandamist suunata ja hinnata ka aineti kujundava hindamise abil. Kuid lõpliku, kõikides ainetes samasuguse hinde või hinnangu panevad õpetajad koostöös. See nõuab aega ja võimalusi kokku saada ning arutleda.
Kui valida esimene tee ehk hinnata ainepõhiselt, ei ole õpilasel võimalik eelnevalt lõimitud aineid seostada. Kui ülesanne on ehitatud üles selliselt, et õpilane saab olla loovam, on tõenäolisem, et ta kasutab eri ainete teadmisi.
Ülesanne võimaldab tehnoloogiaõpetuses ja käsitöös seostada toote disainimist ja valmistamist. Matemaatikas arendab ülesanne pindala ja ruumala mõistetest arusaamist ning loogilist ja süsteemset mõtlemist. Võimalik on liita veel emakeel ja/või võõrkeeled, kus õpilane koostab toote kasutusjuhendi, ja miks mitte ka ajalugu, millega seoses õpilane uurib täringumängude ajaloolist tausta.
Õpilane
Õpilane
Õpilane
Matemaatika: täringu pinnalaotuse joonestamine, välispindala ja ruumala arvutamine, materjalikulu arvutamine.
Tehnoloogiaõpetus: kavandi koostamine, täringu valmistamine etteantud materjalist sobivate töövõtetega, täringu viimistlemine, töö õigeaegne valmimine, toote kvaliteet.
Käsitöö: omanäolise disaini loomine, rahvuslike mustrite kasutamine, toote esitlemine.
Õpilane on valmistanud omanäolise disainiga enda valitud materjalidest täringu, millega on võimalik mängida mitmesuguseid täringumänge. Tööprotsessi käigus kasutas õpilane kõikidest ainetest saadud teadmisi ja oskusi ega raisanud aega.
Nii nagu õppeprotsessi puhul üldiselt, on ka ainete lõimingut kavandades kõige olulisem teada, kuhu soovitakse jõuda. Seda nii õpilase kui ka õpetaja seisukohast. Igale õpetajale on tuttav uut teemat või ülesannet tutvustades üle klassi kostev küsimus „Kas selle eest saab ka hinde?“. See küsimus võikski olla kogu lõimingut suunav mõte, mille abil kogu õppeprotsessi üles ehitada ja õpetamisstrateegiaid valida. See, kas seda teeb iga õppeaine eraldiseisvalt või kõik koos, sõltub õpetatava sisust, osalevate aineõpetajate tahtest, aga ka kasutada olevast ajast.
Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 22.04.2022. Loe ka sarja esimest artiklit.
Ainetevaheline lõiming ei ole mingi võluvits, mille abil lahenevad kogu kooli, aineõpetaja või õpilaste motiveerimisega seotud probleemid. Samas on lõimingu teadlikul ja eesmärgistatud kasutamisel mitmeid tõestatud eeliseid. Näiteks võib selle abil vähendada õppesisu dubleerimist, pakkuda võimalusi vaadelda sama teemat eri vaatepunktidest, rakendada üldpädevusi, kasutada ühe aine sisu teise aine õppimisel või hoopis tõsta õpimotivatsiooni.
Õpilane kipub käsitlema õppeaineid kui üksteisest lahus olevaid tervikuid. Näiteks kui ajalootunnis tuleb kasutada emakeele või kirjanduse tunnist saadud teadmisi, õpilased seda ei tee, kuigi on need emakeeletunnis omandanud. Oluline on oskus ühe õppeaine tundides saadud teadmisi ja oskusi teise aine tundi üle kanda. Ja veelgi olulisem, et need teadmised ja oskused seostuksid ka väljaspool kooliruumi.
Järgnevalt vaatame, kuidas samm-sammult ainetevahelise lõimingu kaudu seoste tekkimist soodustada.
Esimene samm on leida ained, mis kasutavad samu mõisteid, näiteks emakeel ja võõrkeeled, kus grammatika terminid on üks ühele üle kantavad, või näiteks matemaatika keemia-füüsika õppimisel. Põhikooli keemiatundides on tarvis peamiselt protsentarvutust ja arvutusi võrdelise sõltuvuse põhjal, samuti tuleb andmed esitada graafikutel ja diagrammidel, mida matemaatikas õpitakse. Füüsikas läheb tarvis protsentarvutust, muutuja avaldamist, võrrandisüsteeme, vektoreid, tehteid astmetega ja murdudega jne. Seoste loomisel on oluline, et aineõpetajad viitaksid pidevalt üksteise ainetes vajalikele mõistetele ja näitlikustaksid oma ainet teise aine ülesannete abil.
Järgmine, juba keerulisem samm on õpetada ühel ajal eri ainetes teemasid, mille ühise õpetamise aeg on lühike või mille õpetamise aeg ainekavades ja õppematerjalides tavapäraselt ei kattu. Selline meetod võimaldab viia ainete seoste loomise õpilase jaoks maksimumini. Selle meetodi kasuks räägib fakt, et kui õpetajad näitavad õppeainete vastastikuseid seoseid elu eri tahkudest, muutub õpilaste teadmine teemast põhjalikumaks ja elulisemaks. Suur boonus on ka see, et kui eri õppeainete õpetajad suhtlevad rohkem, õpivad nad tõenäoliselt üksteise ainekavasid tundma ja muutuvad loomingulisemaks. Lõimitavate ainete õppesisu ei muutu, küll aga võib juhtuda, et õpetajad peavad muutma töökavades käsitletavate teemade algselt planeeritud järjekorda.
Põhikooli ajaloo ja kirjanduse ainekavas esitatavate teemade järjekorda muutes on lihtne leida ajaloos käsitletavatele teemadele loetavast ilukirjandusest tuge. Jüriöö ülestõusu õppimist 7. klassis toetab samas klassis loetav E. Bornhöhe teos „Tasuja“. 8. klassi ajaloos on oluline teema Esimene maailmasõda, millega haakub E. M. Remarque’i „Läänerindel muutuseta“ ja 9. klassi kirjandusest toetab E. Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ Hispaania kodusõja käsitlemist ajaloos.
Liites eraldiseisvad õppeained üheks laiaks terviklikuks õppeaineks, on võimalik luua seoseid kahe või enama õppeaine vahel ja sees, haarata kogu ainevaldkonna teadmisi, ühendada õppeaineid.
Näiteks võib tuua emakeele, mille alla on võimalik koondada nii keeleõpetuse kui kirjanduse; loodusteaduste alla füüsika, keemia, vahel ka bioloogia; sotsiaalteaduste alla ajaloo, ühiskonnaõpetuse, majandusgeograafia. Praegu seda Eestis kuigi sageli ei tehta, sest see eeldab, et laiadele tervikainetele on loodud oma õppekava, kuid aineõpetajate puuduse leevendamiseks on see üks võimalikke lahendusi.
Õpetajad leiavad vähemalt kahe õppeaine vahelise ülesande või probleemi, mille lahendamiseks on õpilastel tarvis teada mõisteid, kasutada aineteadmisi ja oskusi. Õppeainete sisu ei muutu. Iga õppeaine käsitleb vastavat teemat oma vaatenurgast. Järgmisena tuleb aineõpetajatel otsustada, mida peavad õpilased ülesande lõpuks oskama ehk mida tahetakse lõiminguga saavutada. Sellise eesmärgi võib leida näiteks kooliastme üldpädevustest. Järgmiseks jaotavad õpetajad omavahel ära, kes mida oma aine kaudu õpetab ehk mis on soovitavad õpitulemused. Edasi peab iga õpetaja leidma sobivad õppetegevused, mis tagavad soovitud teadmiste ja oskuste saavutamise, ning kavandama, mida ja kuidas hinnata. Kui iga õpetaja on teema käsitlemise läbi mõelnud, on vaja kokku tulla ning kavandatu ühiselt läbi rääkida. Iga lõimingus osalev õpetaja peaks teadma, mida ja kuidas õpetavad ja hindavad töörühma teised liikmed.
Selliselt lõimides ei pea olema kaasatud kõik ained, esialgu võiks proovida paari-kolme õppeainega, kuid hea projektülesande kriteerium võiks olla, et see suudab ühendada paljusid õppeaineid. Seoseid ainete vahel loovad nii eri ainete õpetajad kui ka õpilased. Selline õppimisviis parandab kõige kõrgema taseme mõtlemisoskusi ning annab võimaluse rakendada õpitut elulistes olukordades. Kahtlemata kasvab õpimotivatsioon. Õpetajatelt nõuab selline õpetamismeetod loomingulisust ja valmisolekut loobuda nii käsitletavate teemade järjekorrast kui ka koostatud õppematerjalidest.
Ainetevahelise lõimingu järgmises, kolmandas artiklis jagame mõtteid sellest, kuidas koostada hindelist ülesannet, mis tooks veelgi enam esile eesmärgipärase lõimingu kasulikke aspekte.
Olen inglise keele õpetaja. Mind on alati vaimustanud mõte, et tänu ainele, mida õpetan, on õpilastel võimalik suhelda välismaailmaga, mõista ja edastada sõnumeid, mis ulatuvad kaugele riigipiiride taha.
Kunagi tundsin, et minu kui võõrkeele õpetaja kohustus on õpetada õpilastele grammatikat, sõnavara ja tähendusi, mis peituvad nii suuliste kui kirjalike tekstide ridade vahel. Samas kõik see, mis minu aine piiridesse ei mahu, jääb mõne teise aineõpetaja teha. Olin siis algaja.
Nüüd, aastaid hiljem, mõistan ma, et tähendusliku õppimise seisukohalt on piirid, mis ainete vahele kunagi tõmmatud, meelevaldsed ja kohati isegi ohtlikud. Vale aruusaama, et lugemisoskus on kirjanduse ja keele pärusmaa, mitte matemaatikaga kokku kõlksuv oskus, on põlvkondade viisi sisse juurutatud. Ja selle välja juurimine on raske, kohati isegi võimatu.
Lõimides erinevaid õppeaineid mõtestatult ja eesmärgipäraselt, lõhume taolist mõtteviisi ja toetame õpilase oskust luua ühendusi kõikide teadmiste ja oskuste vahel, mida nad koolis õpivad.
Kõige suuremaks takistuseks mõistliku, teadliku ja eesmärgistatud ainetevahelise lõimingu läbiviimiseks on loomulikult aja puudus. Õpetajad on ülekoormatud nii tiheda õppekava kui ka väikese palga tõttu, mis sunnib paljusid tegema tööd rohkem kui normkoormus ette näeb. Olulist mõju avaldab kindlasti ka õpetajate järelkasvu puudus. Jõuad sa siis veel süveneda, mida samas klassis mõne teise aine õppekava ette näeb ja kui suur seal sinu ainega ühisosa on.
Teise takistusena võiks välja tuua samuti aja puuduse, kuid hoopis teisest aspektist. Õpetajate töökoormuse hulka on küll kuidagi kaudselt arvestatud tundide planeerimiseks ja õpilaste tööde tagasisidestamiseks kuluv aeg, kuid pole arvestatud vajadusega leida aega koolisisese kolleegide koostöö jaoks. Jah, me kõik käime õppenõukogudel, mõnel koosolekul, kuid kas need pole mitte pigem otsustamise ja hääletamise kui arutelu ja mõtete vahetamise kohad.
Kolmandaks ja võibolla isegi kõige keerulisemaks takistuseks on iga inimese loomusest tulenev küsimus – milleks teha muutusi, kui juba praegu on ka hästi.
Kui esimest kahte probleemi saaks lahendada riiklikul tasandil õppekavade mahu vähendamise, õpeatajate palgatõusu ja normkoormuse sisse arvestatud kolleegide vahelise koostööajaga, mida omakorda toetaks selle idee koolisisene rakendamine ja ainetevahelise lõimingu eraldi eesmärgiks seadmine, siis kolmanda probleemi lahendamiseks oleks tarvis kas või tibusammu haaval igal aineõpetajal oma mõtteviisi muuta.
Esimeseks sammuks sealjuures oleks mõistmine, et igal õppeainel on piirid, kuid ka tugevused. Järgmise tillukese sammuna peab saama üle mõtlemisest, et koolis on tähtsad ehk eksamiained ja vähemtähtsad ehk kõik teised ained. Võibolla aitaks neid sümboolseid sammukesi teha teadmine, et maailmas on palju suuri probleeme ja väljakutseid – haigused, looduskeskkonna saastumine, kliimaprobleemid, nälg, vaesus, ebavõrdsus, konfliktid ja sõjad – kuid mitte ühtegi neist ei saa lahendada kasutades vaid ühe õppeaine teadmisi ja valdkonnaspetsiifilisi oskusi. Niisamuti nagu globaalsel tasandil tõeliselt tähendusrikka ja võimsa muutuse esilekutsumiseks on tarvis kaasata erinevate valdkondade eksperte, on ka õppimises suurema ja mõjusama tähenduse loomiseks kasulik ühendada erinevatest õppeainetest pärinevad teadmised ja oskused.
Ja neile, kellele õpilaste säravatest silmadest ei piisa, on boonuseks võimalus kulutada vähem aega ja energiat nendele teemadele, millele teise õppeaine õpetajast kolleeg isegi juba piisavalt aega ja mahtu kulutab. Win-win!