Olen inglise keele õpetaja. Mind on alati vaimustanud mõte, et tänu ainele, mida õpetan, on õpilastel võimalik suhelda välismaailmaga, mõista ja edastada sõnumeid, mis ulatuvad kaugele riigipiiride taha.
Kunagi tundsin, et minu kui võõrkeele õpetaja kohustus on õpetada õpilastele grammatikat, sõnavara ja tähendusi, mis peituvad nii suuliste kui kirjalike tekstide ridade vahel. Samas kõik see, mis minu aine piiridesse ei mahu, jääb mõne teise aineõpetaja teha. Olin siis algaja.
Nüüd, aastaid hiljem, mõistan ma, et tähendusliku õppimise seisukohalt on piirid, mis ainete vahele kunagi tõmmatud, meelevaldsed ja kohati isegi ohtlikud. Vale aruusaama, et lugemisoskus on kirjanduse ja keele pärusmaa, mitte matemaatikaga kokku kõlksuv oskus, on põlvkondade viisi sisse juurutatud. Ja selle välja juurimine on raske, kohati isegi võimatu.
Lõimides erinevaid õppeaineid mõtestatult ja eesmärgipäraselt, lõhume taolist mõtteviisi ja toetame õpilase oskust luua ühendusi kõikide teadmiste ja oskuste vahel, mida nad koolis õpivad.
Kõige suuremaks takistuseks mõistliku, teadliku ja eesmärgistatud ainetevahelise lõimingu läbiviimiseks on loomulikult aja puudus. Õpetajad on ülekoormatud nii tiheda õppekava kui ka väikese palga tõttu, mis sunnib paljusid tegema tööd rohkem kui normkoormus ette näeb. Olulist mõju avaldab kindlasti ka õpetajate järelkasvu puudus. Jõuad sa siis veel süveneda, mida samas klassis mõne teise aine õppekava ette näeb ja kui suur seal sinu ainega ühisosa on.
Teise takistusena võiks välja tuua samuti aja puuduse, kuid hoopis teisest aspektist. Õpetajate töökoormuse hulka on küll kuidagi kaudselt arvestatud tundide planeerimiseks ja õpilaste tööde tagasisidestamiseks kuluv aeg, kuid pole arvestatud vajadusega leida aega koolisisese kolleegide koostöö jaoks. Jah, me kõik käime õppenõukogudel, mõnel koosolekul, kuid kas need pole mitte pigem otsustamise ja hääletamise kui arutelu ja mõtete vahetamise kohad.
Kolmandaks ja võibolla isegi kõige keerulisemaks takistuseks on iga inimese loomusest tulenev küsimus – milleks teha muutusi, kui juba praegu on ka hästi.
Kui esimest kahte probleemi saaks lahendada riiklikul tasandil õppekavade mahu vähendamise, õpeatajate palgatõusu ja normkoormuse sisse arvestatud kolleegide vahelise koostööajaga, mida omakorda toetaks selle idee koolisisene rakendamine ja ainetevahelise lõimingu eraldi eesmärgiks seadmine, siis kolmanda probleemi lahendamiseks oleks tarvis kas või tibusammu haaval igal aineõpetajal oma mõtteviisi muuta.
Esimeseks sammuks sealjuures oleks mõistmine, et igal õppeainel on piirid, kuid ka tugevused. Järgmise tillukese sammuna peab saama üle mõtlemisest, et koolis on tähtsad ehk eksamiained ja vähemtähtsad ehk kõik teised ained. Võibolla aitaks neid sümboolseid sammukesi teha teadmine, et maailmas on palju suuri probleeme ja väljakutseid – haigused, looduskeskkonna saastumine, kliimaprobleemid, nälg, vaesus, ebavõrdsus, konfliktid ja sõjad – kuid mitte ühtegi neist ei saa lahendada kasutades vaid ühe õppeaine teadmisi ja valdkonnaspetsiifilisi oskusi. Niisamuti nagu globaalsel tasandil tõeliselt tähendusrikka ja võimsa muutuse esilekutsumiseks on tarvis kaasata erinevate valdkondade eksperte, on ka õppimises suurema ja mõjusama tähenduse loomiseks kasulik ühendada erinevatest õppeainetest pärinevad teadmised ja oskused.
Ja neile, kellele õpilaste säravatest silmadest ei piisa, on boonuseks võimalus kulutada vähem aega ja energiat nendele teemadele, millele teise õppeaine õpetajast kolleeg isegi juba piisavalt aega ja mahtu kulutab. Win-win!
